Vedrustussüsteem on väga väga suur keeruline ja mahukas teadus.
E36-le pakub tehas kolme erinevat varianti.
Tavaline, ida-euroopa pakett ja sportpakett.
Vastavalt amortisaatorile on olemas ka vedru, vastava pikkusega.
Tavaline on parima mugavusega, hea teelpüsivusega,
sportvedrustus on parima teelpüsivusega, mis ei ole parima mugavusega.
Tavalisest pehmemaks minnes lähevab nii mugavus kui ohutus allamäge.
Spordist jäigemaks minnes lähevad nii mugavus kui ohutus allamäge.
Amortisaatorite käigupikkus käib käsikäes nende jäikusega.
Nende kahe vahel on erinevad head variatsioonid (poolsportlik ja -pehme näiteks).
Igatahes, kui just 5-10 aastat haridust vedruse osas ei ole, siis ei ole mõtet
ei ise aretada ega isegi küsida. Minuteada Eestis keegi ei tegele ei simulatsioonide
ega ka katsetamistega, kõik aina soovitavad ja proovivad, mõõdetavaid tulemusi pole.
Pealegi, "jäärajaauto" sõidab 100km jää peal ja 10 000km Tallinna löökaukudes.
Millele siis tuleks rohkem mõelda?
Ei soovita tuumafüüsikasse süveneda, valida tehase poolt "väga suure vaevaga
leitud sportlik jäikus ja käigupikkus". Muideks amortisaatorid ei puutu kokku
teekattega. Jäärada saab olla sile nagu hokiväljak või pesulaud nagu jäätee Eesti
saarte vahel. Ja auto kaldub vastavalt sellele, kui hea pidamine on rehvidel
(lamellid vs piigid) mitte amortisaatorite jäikusest.
Ja seoses amortisaatorite valikuga tuleb ka vedrud vastavad valida.
Kui valid tehase sportlikud amortisaatorid tuleb ka vastavad vedrud alla panna.
Kui rahakott ei hammusta, siis miks üldse mõelda, kui lõppkokkuvõttes ostetakse
olenemata kõikidest soovitustest ikkagi hinna järgi. Hobi ja koonerdamine ei käi käsikäes
