Teemas "Kiida BMW juhti" tuli juttu kolonnis kihutamisest a la kui sõidetakse kiiremini, siis mõjub see nakatavalt ehk hakkab jalg tihedamini põhja käima. Kui kergelt me tegelikult neil puhkudel oma õlule riske võtame (juhtub ehk veel kaasreisijaid olema) ja kui tihti see õigustatud on kui seda üldse saab õigustada, aga see selleks.
Olen rääkinud seda lugu palju, aga eks räägin siis korra veel. Tänavune jaanipäev Tartus maha peetud, tuli teispäeval lõuna paiku hakata Tallinna poole tagasi sõitma. Tartu mnt. vist ei üllata oma hullude möödasõitude jms. vist enam kedagi, aga mina sinna väga tihti sõitma ei satu. Igatahes pean ausalt ütlema, et nii hulle möödasõite polnud mina varem näinud. Lisaks olid ilmaolud suht nirud (sadas kõvasti vihma). Pidasin kahel korral õigeks tee äärde seisma jääda ja lasin hulludel minna. Mis seal salata, kiirust ma ei ületanud ja eks ma olin neil siis jalus. Pärast oli tunduvalt rahulikum ning pingevabam sõita, hoiti ühtlast kiirust ja normaalseid pikivahesid ning kõik oli ok.
Tingimustes, kus lubatud kiirus sõidetakse üle, pikivahed üldjuhul on väiksed võib maru lihtsalt õnnetus juhtuda. Minu puhul oleks piisanud ühest pidurdusest ees kui kõik need paarkümmend autot oleks mul kindlalt seljas olnud. Aga metsvahelisel teel liiguvad kasvõi metsloomad (põdramärke oli teel üpris hulgi) ja lõpetades madallenduritega, kes tihtilugu ei suuda möödasõite sooritada ilma, et tekitaks liiklusohtlike situatsioone. Seega mõeldes ette, mis juhtub kui... kadus mul igasugune isu seal kolonni eesotsas vedurit mängida ja ausalt öeldes poleks tahtnud olla ka rivis sees.
Veel ei soovitaks sõita ka vahetult rekka ees, eriti talvel, sest tema pidurdusteekond on sõiduauto omast tükk maad pikem (eriti koormaga). Üks hea näide oli Toyota Avensis, mis talvel kogemata just selle pärast kahe rekka vahele jäi.
Ehk siis loo moraal- ärge kihutage kolonnis
