Max läbisõit sõltub tugevasti hooldusest (õli) ja sõidumaneerist. Nendel vanakooli mootoritel on ressurssi senikaua kuni silindrid ei vaja puurimist ja vänt lihvimist.
Paljudel autodel on juba saksamaal kolvirõngad vahetatud. Rõngad ja saaled on vanakooli mootoritel kulumaterjal - nende vahetamist ei loeta kapremondiks. Kunagi oli osadel vene autodel ka selline asi nagu "keskmine remont". Mootor on ehitatud nii, et olulised asjad ei kulu.
Kulumaterjalid on valmistatud suht pehmest materjalist ja kiiresti kuluvatena. Fordi rõngad on nähtavasti kõvemad - aga remondi ajaks on ka hülsid kulunud.
Samamoodi on bmw selle aja mootoritel üüratult lai klapi tööpind (osadel üle 2mm). Lai pind teadupärast ei puhastu ise nii hästi kui kitsas ning hakkab kergemini läbi laskma. Paljud tänapäeva mootorid sõidavad 1mm tööpinnaga. See tähendab, et kusagil 100 000 tagant tuleks kaan maha võtta ja klapid uuesti ära lihvida/lõigata. Selle vaeva tulemus on aga see, et bmw klapid on haruharva üldse niipalju kulunud, et neid asendama peaks, sama ka pesadega.
See tähendab, et tegemist on tänapäeva mõistes suure pisiremondi mahuga, kuid seda regulaarselt tehes on suurte tükkide nagu plokk, vänt vms eluiga 1 000 000 km kanti.
Tavaliselt rõngad üle 300-400 tuhande ei kesta. Siis lähevad vahetusse, samaaegselt nähtavasti ka hulk saalesid.
Hea õli määrab TOHUTULT - mäletan mosse aegadest, kus tehas andis kapremondi intervalliks 125 000 km. Mina võtsin mootori esimest korda lahti siis, kui seismisest olid rõngad kinni jäänud. Hülssidel puudus 160 000 pealt igasugune kulumine - ja õliks oli Valvoline 10w-40 mineraal.
Kodus garaazis on mul 73. aasta M30B30 - kulumine on nullilähedane. Selle läbisõitu võib vaid ette kujutada
